— 228 —
Rammus seapekk särises ja susises panni pääl — kõige armsam muusik, mis selle maja elanikud iganes kuulnud; ja raswa magus, kõdistaw aur tõusis suitsenud lae poole — ninale armsam, kallim kui üksgi muu maailma lõhnadest… Mikk ja Mann seisiwad kui tuliste süte pääl; hää meelega oleksiwad nad käed panni pistnud ja säält juba nüüd poolküpsed tükid pihku kahmanud…
Wiimaks, wiimaks seisis liha-waagen leiwa ja wärske wõiga laual! Eemale, kaugele eemale tõugati sogase soolweega täidetud alatu silgukauss. Mikk ja Mann seisiwad nagu wahisoldatid teineteise kõrwal laua ääres trois; nende silmad ja suud sõiwad juba, enne kui käsi kausist lihatüki kätte saanud… Kuda nad suhu toppisiwad, kuda nad wohmerdasiwad, kugistasiwad! See ei olnud enam söömine, see oli õgimine. Rasw tilkus neil mööda sõrmi maha, sest nad pigistasiwad lihatükid nii tugewasti pihku, nagu kardaksiwad, et neilt keegi tuleks saaki ära kiskuma. Raswa tilkus neil suu-äärtelt, raswaga wõid-
