— 226 —
duga oma kõhtusid täita. Ma tapan homme emise ära, siis on meil ka liha. Ja põrsastest saan tüki raha. Küll sinna poole jälle nõuu leiame… Ää ole pahane mu üle, aga mis hingesse ei mahu, see ei mahu…“
Kai kuulas sõna nagu kunagi.
Nad tegiwad mitu tundi tööd, kuni kõik kotid ja natsikud häda pärast peidetud oliwad, osalt toas, osalt tillukeses kambris, muist lauda-nurgas lammaste aiakeses, põhkude ja kuiwa sõnniku all. Kui töö toimes, pühkis Jaan higi otsaesiselt, ja nagu takistaks paks õhk toas ta hingamist, ruttas ta saunast wälja ja tuli alles widewiku ajal tagasi.
Ta ei söönud terwel päewal midagi.
Kui lapsed õhtu eel koolist tuliwad, kui nende ahned pilgud söögilaua poole piilusiwad, kus ainult pool-põlenud kannika-äär leiba soolweega täidetud kausi ja kaljakapa kõrwal seisis, kui ta nende õõneid põski, õgiwat nälga nende silmadest nägi, astus ta ema juurde ja sosistas:
