— 218 —
„Tule Jumal appi,“ hüüdis ta, „siin näikse ju kottisid ja püttisid ja taewas teab, mis kõik weel olewat!… Kuda need asjad siia saiwad? Ega ometi sina —? Aga mis ma tühja küsin!… Kes meil siis on käinud, Jaan?“
Põrsad oliwad mollikese silmapilguga nagu tühjaks pühkinud. Jaan astus ukse päält lauda sisse. Ta wõttis südame rindu ja hakkas rääkima. Pimedik laudas oli talle meelt mööda, sest nüüd ei nähtud ta nägu ega silmi.
„Meil käisiwad öösel külalised… Ajasiwad pääle kui mõrtsukad: „wõta hoida, wõta hoida!“ Panin wastu küllalt, aga sa tunned ju Kohi-Kaarlit ja ta seltsimehi… Hakkas koledasti ähwardama, nii et tee juba hirmu pärast, mis nõuawad.“
„Sooh, wõi nii!“ hüüdis Kai. „Ja mina ei kuulnud mitte kõppu ega kappu… Kas nad meile siis ka midagi annawad?“
See küsimine kergendas imelikul wiisil Jaani südant. Ta tundis nagu
