— 20 —
ges oli, siis pidiwad jalamehed iga kord tee kõrwale astuma, kuhu nad põlwini ja niueteni sügawa lume sisse wajusiwad. Kuda nad toredasti sõitsiwad, need uhkustawad hobusemehed, kuda nad upsakalt jalameestele „eest ära“ kuklasse karjusiwad ja waewaksgi ei wõtnud tagasi waadata, kui sügawale nad oma pastlate ja „kalawinskitega“ hange wajunud. Halbitud noored mehed, iseäranis need, kellel tüdrukud kõrwal, hoidsiwad käed „trois“ ja ohjad kutsarite wiisil hästi pingul, nagu kipuks hobune iga silmapilk rammu ja nooruse tuhinal lõhkuma, mispääle tark loom aga ei mõtelnudgi; nägemata silmapilgul löödi tuimale hobusele ohja wõi piitsaga hää naps selga, et ta mitte sammu sõitma ei hakkaks ja käed mitte silmakirjaks nii suurepäraliselt õieli aetud ei oleks.
Jaani põues kipitses iga kord, kui niisugene halpuse pärast pool juhm küla-isand teda teelt kõrwale, sügawasse hange sundis astuma, mõru tundmus, mille kohta ta aga selgusele ei saanud, kas see põlastus sääraste
