— 207 —
koos mõne pudelikese, ajasime juttu ja ma tulin koju… Ega tea ühtigi, kas mul neid elus ka weel kord tarwis ei ole…“
Eit waatas talle pool kohkudes silma.
„Wõi arwad seda?“
„Ma ei arwa midagi,“ wastas Jaan, „aga wõimalik on kõik… Kaarli käest laenatud raha oli meil ju wäga tarwis.“
„Raha andsid talle ju ikka tagasi?“
„Ta ei tahtnud wõtta, tee, mis tahad. Wiimaks wõttis rubla wastu, aga kaks jättis minu kätte… Minu süü see tõesti ei ole.“
Ema waatas Jaani haiglast nägu, ta erutatud silmi. Ta raputas pääd.
„Kas ta sulle seda raha siis tahab kinkida?“ küsis ta.
„Näitab tahtwat; aga ma õiendan asja teine kord tõesti ära. Nad oliwad neljapäewa õhtul kõik nii jommis, et mõistlikku sõnagi ei saanud kõneleda.“
„Kuule, Jaan,“ ütles ema, kui ta natuke aega mõttes seisnud; „seda ei tohi sa Annile öelda, et sa Kaarli
