— 201 —
kottide kallal nosinud, siis oli see salajaks jäänud… Jaan jagas neile saia; hõlmas rippuwate lastega astus ta oma kurba urtsikusse, kus eideke teda kõhna kehakinnitusega wastu wõttis. — Jaan oli terwe õhtu sõnakehw ja nukker. Kokkupuutumisest Kaarliga rääkis ta emale niisama wähe kui juhtumisest kirikutrahteri ees. Ta püüdis uut lehte lugeda, mis külast waheajal saadetud — kolme, nelja pääle kokku käis neil üks nädalileht — aga ta ei mälestanud wist palju, mis silmad ridadest kukku weerisiwad. Siisgi istus ta tillukeses kambri-urkas waewase lambikese walgusel terwe õhtu, ja kell wõis juba kaheteistkümne pääle käia, kui ta laste ja eide järele sängi hakkas minema.
Juba oli ta kuue seljast tõmmanud, kui tasane koputamine akna pääle teda kuulutama pani.
See oli nagu rähni tonkimine wastu õõnest puud. Jaan wõttis lambikese kätte ja astus akna juurde. Musta higise ruudu wastu surus end wäljast Wirgu Anni nägu. Ta
