— 198 —
tähenduse järele, et tal aeg kasin olewat, wõis ta minekut hakata tegema. Kuid Jaani meeletusaks ei jäänud Kaarel kõrtsi maha, waid läks temaga kaasa, seletades, et ta teda kuni lähema teelahkmeni, kust ta „koju“ poole pöörata, hää meelega tahtwat saata. Jaani torkis juba trahteri sees wastik tundmus, Kohi-Kaarliga nii paljude nähes ühes lauas ja ühest klaasist juua; nüüd pidi ta ennast temaga ka weel wäljas näitama. Kes teab, kelle silma nad juba jälle puutunud wõi weelgi wõisiwad puutuda. Ja kes neid näinud wõi nägi, ei wõinud teisiti arwata, kui et nad otse südamesõbrad on, nii ligi tükkis Kaarel ja nii elawalt kõneles ta Jaanile näosse ning kõrwa sisse.
Kaarli käsi hoidis Jaani keha ümbert sõbralikult kinni, kui nad trahterist wälja astusiwad. Jaan püüdis temast küll eemale nihkuda — asjata. Nad oliwad waewalt trahteri sammaste wahelt wälja astunud, kui Jaan järsku seisatama jäi, nagu oleks talle puuga pähe löödud.
