— 193 —
tuda, selle mehe wõlgneja olla. Mõtle isegi, ema, ma olen sellega nagu tema seltsimees, nagu tema käsualune… Ja seda sa ju isegi ei taha, ja Anni —“
Kai, kes käsikambri läwe üle oli astumas, pööras kähku ümber, nagu oleks Anni nimi talle walusa piste andnud. Ta ütles ruttu ja kindlasti:
„Sul on õigus. Wii see pagana raha kohe ära! Tee ennast lahti neist poistest! Sellest hääd ikka wälja ei tule! Küll taewane isa meid ehk ka muidugi edasi aitab, palu teda alandlikult, poeg, ja mina tahan sedasama teha… Mine aga, mine, poeg! Pärast wõid Liiguste Toomale lambad ära wiia ja saad raha. Issand aita ise!“
Jaani nukrast silmast käis isewärki rõõmus pilk eidekese poole. „Wirgu saunas elawad siisgi auusad, jumalakartlikud inimesed,“ wõis ta mõtelda; „räägitagu wõi mõeldagu ka wäljas mis õelust tahtes…“
Jaan jäi lõunani kodust ära.
