— 190 —
wiia ja seega temast ja ta seltsimeestest lahti lüüa.
„Töö-aeg on weel kaugel,“ wastas Jaan tasahiljukesti, „ei tea, kuna mul jõudu oleks wõlga tasuda. Jüripäewal uude urtsikusse kolimine ka weel ees, mis kulu teeb.“
„Kui just soowid, siis wõin sulle ju raha kätte anda,“ tähendas Kai allaheitlikult. „Ega mina teda pidada wõi, on ju sinu asi. Aga kui meie lambatalled — tead isegi, mis nõuu meil oli… Siis wõiksid nende hinnast wõla ära maksta.“
Jaan ohkas. Õige küll, neil oli ju nõuu olnud, utte ja talle weel sel nädalil ära müüa, et jälle mõneks ajaks leiba ja leiwakõrwast nõuutada. Ostja oli ka juba teada: üks peremees naabrusest pakkus mõlema loomakese eest oma kaks rubla. Wõileiwa hind küll, aga mis teha, kui inimest teatakse püsti hädas olewat. Ega nälgijat tingida lasta; kui pakutud raha eest ära ei anna — windugu weel, kuni küpseks saab! Rahapakkujal aega oodata küllalt,
