— 178 —
„Noh, kui sa mind ei usu, siis küsi Sepa-Kaarlilt järel. See käinud kõrtsis sees ja näinud Jaanikest Kohi-Kaarli kaelas rippuwat, talle igawest sõprust wandudes. Nad sosistanud isekeskes kõiksugu sala-asju ja pidanud plaanisid. Üks karmantsik linnast olnud ka weel nende seltsis“.
Anni käed langewad nõrgalt rüppe. Ta wahib mõttes, halli, segase pilguga nurka. Wiimane kui weretilk on ta põskedest kadunud. Tal on nõuu tööd käest ära wisata ja põgeneda, aga Mari järgnewad sõnad sunniwad teda paigale jääma.
„Waeh,“ naerab õde, „minu sõnumid ehmatawad su nii küpseks, et enam sõnagi suust ei saa. Ega sa neid siis usu! Sa ütled ju, et su Jaan auus ja puhas on kui ingel. Miks sa siis nii tohletanud nägu näitad niisuguse külanaeste tühja lori üle!… Kahju, et isa weel kodus ei ole; ma tahtsin talle Sepa-Kaarli juttu ka ette puhuda…“
Kui hundist räägitakse, siis ta tuleb.
