— 170 —
„Oh, sa hää laps,“ tänas eit ja silitas paar korda Anni põske… „Aga ütle, mis sulle Jaanist räägiti. Kes teda on näinud?“
„Isa ja Mari,“ wastas Anni, kus juures ta pilk, mis magawa Jaani punsunud näo pääl wiibis, sügawat kurbtust, tumma hingepiina awaldas. „Ütle, ema, kus ta siis täna muidu käis? Kas ta kaua kodust ära oli?“
Ema kohmas mõne wabandawa ja põiklewa sõna wastuseks. Anni tõstis ühe järi Jaani koiku äärde ja wõttis istet. Ta waatles ja waatles teda. Õrn mure, nagu ta õiglasemalt ja ellamalt emagi silmast ei oleks wõinud paista, tumestas neiu nägu. Ainuma sõnaga ei puutunud ta Jaani joobnud olekut.
Wiimane hakkas korraga unes kõnelema. Ta hüüdis Kohi-Kaarli ja Kõwerkaela nime, naeris kähisedes, laksutas keelt ja hakkas wiimaks nuuksuma ja wärisema… Anni wõttis ta kuuma käe pihku ja lükkas teisega sasis salgud ta otsaesiselt tagasi. Ka ema seisis alus-seeliku wääl sängi ees.
