— 167 —
ialgi näinud olewat. Ta pani käed risti ja tõusis sängis istukili.
„Tere õhtust, eideke,“ lällitas Jaan sunnitud rõõmutujuga. „Ootasid wist pojukest juba? Ääh, hiljaks jäin natuke. Käisin teenistust otsimas ja leidsingi. Liiku oli waja ka sugu wõtta — ää’s pahaks pane.“
„Teenistust leidsid?“ küsis ema. „Kust?“
„Siit ja säält,“ wastas Jaan joobnud inimese wiisil pool salaliselt ja hakkas siis ilma põhjuseta lustilikult naerma.
„Mis teenistust?“ päris ema.
„Teenistust, muud midagi… Näe, mul käsirahagi käes — kolm pulka, — wahi!“
Hirwitades tõmbas ta kägarasse kortsutatud rahapaberi taskust ja näitas teda emale.
„Kust sa selle raha said?“
„Ääh, niisama… Küll ma homme räägin.“
Tasakesti wilistades hakkas ta kuube seljast tõmbama, kus juures ta wahel ette-, wahel tahapoole nõksus ja wiimaks küljega wasta ahju põrkas,
