— 164 —
hüüdis ta oma ristis käsi ringutades. „Ka siin ruumis, meie seas on patuporis pöörlewaid hingesid, kelle krillis silmadest juba wälja paistab, et kurat ise nende sees koda peab. Meie hulgas on patu- ja wiina-unes tukkuwaid põrgu-orjasid, kelle järele saatanad oma weewlitulede ja auruwate piinakatlate juures ammugi keelt nilpawad. Hirmus saab niisuguste ärkamine wiimsel kohtupäewal olema, hirmus nende piin põrguwürsti küünte wahel! Kas wõib wiimne kohtu-päew kaugel olla, kui rahwa seas põrgukuninga walitsus juba nii suur on, et auusad inimesed, kellele taewane isa maapäälset wara kätte uskunud, öösel enam magada ei saa mure pärast, et pimeduse-jüngrid neilt kõik ära wõtawad ja ära wiiwad oma lihahimude täitmiseks? Kas wõib wiimne kohtupäew kaugel olla, kui meie seas juba nii sügawale hukatuse sisse langenud inimeselapsi on, et nad põrgulakkega täidetud pääga Issanda püha sõna tulewad kuulama ja seega teotama ja pilkama…“
Kõneleja wahtis seejuures — kas meelega wõi kogemata — nii tera-
