— 14 —
saabaste kandmisest kätte harjub. Üksik kirikuline oli wa’ Mädasoo Mihkel, waene pops ja Jaaniga ühest wallast. Norgus pääga, oma jalgade ette maha wahtides, kängus nagu rasket koormat kuklal kandes, õõtsus ta tasakesti edasi, kui weaks ta rasket kolki jalgadega järele, ja seejuures oliwad tal praegu kerged pastlad jalas ja ainult wäike silgupütt käes.
„Tere ka, Mihkel.“
Hüüetaw jäi seisma, waatas pikkamisi üle õla tagasi, ootas siis teise liginemist ja andis talle sõnalausumata kätt.
„Noh, wennas, mis sa muretsed?“
„Rasked ajad,“ oleks Mädasoo wanamees muidu kostnud, sest seda sõnakõlksu tarwitas ta alati jutujätkuks, olgu sündsal wõi sündmatal kohal; seekord ohkas ta ainult, norutas pääd ja lonkas Jaani kõrwal tummalt üle hangede.
Noormees wahtis kõrwalt talle näosse. Ta pisikesed, arad, alati wesised silmad wilksusiwad nagu otsides lume pääl ringi, ühte soodu kiiresti pilgutades, nagu see Mihklil
