— 151 —
matsuwate suudega sõiwad. „Meie saame ka wagusamini läbi… Mis wäljawiskamisest sa siin lorid!“
Kõwerkael hakkas surutud häälega jutustama. Jaanile tuli uuesti halb tusk pääle. Ta sundis „linna moodi“ meest jooma ja püüdis temaga teist juttu alustada. Õnneks ei huwitanud Juku segane posin Kaarlit suuremat; ta näitas ka asjalugu juba tundwat, sest ta tähendas Jaani poole:
„Noh, ega inimest wõi keegi sundida nii kardetawaid öömajalisi pidama. Selleks on julgust ja hääd tahtmist waja… Noh, ehk tuleb ka…“
„Aga kas tead,“ pööras Juku hirwitades Wäljaotsa popsi poole, „kaubast saime siisgi uhkesti lahti. Joon juba teist nädalit ruuna liiku.“
Kohi-Kaarel pani talle oma suure käe suu pääle, köhatas waljusti ja hakkas siis õlut sisse kallama. Ise laulis walju, toore häälega:„Minge üles mägedele.“ Teised jorutasiwad wõi kriiskasiwad kaasa, ning lärmi oli jälle terwe kõrts täis.
