— 141 —
kangaid ja mõnda muud. Joosti popsi peetawat wargaks, Mädasoo wanameest aga ainult warguse warjajaks. Asi protokolli, mehed kinni! Naesed ja lapsed toitjata. „Rasked ajad,“ öelnud wa’ Mädasoo Mihkel, oma wesiseid silmi pühkides, kui teda ära wiidud. Naene ja lastekari jooksnud talle tüki teed huludes järele.
Jutustaja kirjeldas lugu suure sõnarikkusega pikalt ja laialt.
„Wõi waene Mädasoo Mihkel!“ mõtles Jaan, ja talle tuli wiimane kirikukäik ja Mihkli nelikümmend kopikat meelde, mis mehikesel pühakojas oli ära warastatud ja mille järele ta nii ärdaid pisaraid nutnud. Wõi nii ruttu ja nii suure kasuga püüdis ta kahju tasa teha! Weel enam pani aga Jaan imeks, mis ta Joosti mehe kohta pidi kuulma Joosti Hindrek waras ja lukulõhkuja, see wanadlane waikne mees, kelle auusa meele üle enne keegi ei oleks wõinud kahewahel olla! Kuda oli tema nii sügawale wõinud langeda? Wist oli ta halba seltskonda sattunud, wast ka sooja pääga