— 12 —
toppida, kuna teiste saanides jälle ruumi ei olnud. Seepärast hakkas ta aegsasti koju poole kõmpima.
Paar päewa ennemalt oli kange tuisk möllanud ja teed umbseks, aiaääred hange ajanud. Seejärele tuli kõle külm, täna puhus winge tuul. Lumi oli nagu liiwasuhkur, mida tuul sammastena ja pilwetena üle lagendiku keerutas. Helewalged wäljad sätendasiwad ja wirwendasiwad talwise päikese kahwatul helgil nagu tuli-uus atlas-siid. Piirita waikus laial lagendikul, mille walgendaw serw ühest küljest tinakarwa taewaga kokku puudub, teisel pool tumeda männiku alla poeb, mis kui walge surnulina must palistus näib. Ainumaks tasaseks kõbinaks on, kui tuul tee päält uue keerlewa suhkrusamba püsti ajab, mil lumekibemed nagu nööpnõelad peene kõlaga klõbisewad.
Pikkamisi, lonkiwal sammul kõndis Wäljaotsa Jaan umbset teed mööda edasi, millesse jalg nagu tangusalwe sisse wajus. Hangedest üle ja hangedest läbi ronis ta, nii et warsti, külmast ilmast hoolimata, haiglane higi ta
