— 134 —
hakatusel wõõriti teele on sattunud —“
„Wait!“ kärgatas Andres järsku kui püssist; ta lihaw nägu oli sinakaks muutunud ja silmade serwad weripunaseks. Ta sirutas käe tütre õla järele wälja, Anni astus pikkamisi kõrwale.
„Wallawanem, wallawanem,“ waigistas kordnik, wanamehe käe alt kinni hakates. „Õigem on, kui me edasi läheme; tütrega kõnelege kodus.“
Ja tõesti, Andresel oli jõudu oma wiha talitseda. Ta waatles tütart oma kiirgawate silmadega weel natuke aega, siis sirutas ta ainult käe ukse poole, Annile märguandmiseks, et ta kaoks.
Aga tüdruk ei kadunud. Ta tegi, kui ei paneks ta isa käenäitamist tähelegi. Ta lähenes Wäljaotsa emale, andis talle kätt ja hakkas wäike Liisikese pääd paitama. See oli awalik wastupanemine isa käsule, ja Andrese kehaliikumisest oli korraks märgata, kui tahaks ta sõnakuulmata lapse kallale karata. Aga ta leidis jõudu, ka seda wihahoogu sumbutada.
