— 10 —
Kui ilus ta oli! Jaani liigetest käis kuum wool läbi ja ajas talle silmapilguks were palge. Külm talwine õhk oli neiu põskedel roosid õitsma sundinud, ta otsaesine wõistles helewalge särisewa siidirätiga, mis ta prisket, õrna jumega nägu ümbritses. Ja ta suured, ellad silmad — kuda need wahtida, kuda nad läikida wõisiwad! — Anni pool linnamoelised, tuli-uued riided lasksiwad märgata, et ta jõuka talu tütar oli.
„Ehk su wanemad otsiwad sind taga,“ ütles Jaan.
„Otsigu pääle, — ma olen isaga üksi.“
Ja weel tükiks ajaks jäiwad nad kokku, seisiwad kiriku taga lume sees, ühe mõisniku haua raudwõre wastu toetades, ning Anni küsis ja päris ja uuris, nii et Jaan üsna ära tüdines. Oli tal ju nii raske, nii piinlik oma kodusest wiletsusest teistele teatust anda; ta oli weel selles eas, mil waesus häbeneda annab, mil nälga teotuseks peetakse. Ta kohmas neiule pääliskaudseid, lühikesi wastu-
