— 113 —
ei ole, kellest praegu rääkisime, kes ei näe, kuda talle praad suhu lendab, wõi kes lolluse pärast suu kinni pigistab… Nagu näed, olen mina hoopis teist moodi mees. Auus nimi on hää asi, aga wõid sa teda süüa wõi selga panna?“
Wäljaotsa Jaanile oli õhetaw puna palge tõusnud. Laua pääl olewad kirjud rahad tõmbasiwad ta silmi nagu sala wäega ligi, aga wärisewad sõrmed, millega ta mängides laua pääle tippis, tõukasiwad neid tasakesi, toll tolli järele eemale. Ta püüdis nähtawalt rahuline olla, aga ta häälel oli wärisew, segane kõma, kui ta wõimalikult pääliskaudselt küsis:
„Kust kaugelt hobune on? Miks te’ teda laadal „mehele“ ei pannud?“
„Ruun on kaugelt, kaunis kaugelt,“ sosistas Kõwerkael salalikult, aga iseäralise rõõmsa uhkusega, „ja kui sa teaksid kui keerulisel wiisil talle ligi pääsesime! Tore tükk — oota, ma westan loo ära.“
„Wait, Kõwerkael, ära wiida aega,“ pahandas Luha Mart. „Meie peame
