Mine sisu juurde

Lehekülg:Külmale maale.djvu/106

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 104 —

nud kollakatel põskedel õhetas täpiline puna. Ta kõneles rohkem kui muidu ja tegi paar korda hää õnnega naljagi.

„Ole rahul, poeg,“ wastas ta, „ma tunnen koguni, et ma terwemaks hakkan saama. Mu rinnad on praegu nii kerged ja nii hää soe on mul.“

„Seda teeb kõik meie rohi“, naeris Luha Mart, kes joodud wiina mõjul julgemaks näitas minewat ja enam nii tihti ringi ei waadanud. „Weel wäike lonks, perenaene, ja sooned on sul nagu noort werd täis. Seep see wa’ käraka nii kasulikuks teebgi.“

Eideke lonksas siis weelgi ja hakkas alles lauast kobima, kui Jaan talle weel kord sängi-minemist meelde tuletanud ja kui laps, koiku ees hällis, korraga kisa hakkas tegema. Kai tõusis raskelt ja weidi tuikudes lauast üles ning läks last waigistama. Seepääle heitis ta küljeli asemele, kiigutas hälli ja kuulatas hääl tujul meeste juttu.

„Nagu näha ja kuulda, pole sina, wennas, oma elu poolest ka just