— 99 —
„Siis olete hobusega?“ küsis Jaan imestades.
„Hobusega neh! Seep see tähtsam täpp ongi: meist endist pole lugu, tukume kas püsti jala pääl; aga looma eest peab inimene hoolt kandma. Ehk oled wa’ kallis mees, Jaan, ja annad ruunale ka ulualust, sul on ju hää ruumikas laut. Enne toimetame tuku ära, siis waatame ringi, mis ise keelekasteks ja kõhutäiteks leiame, — ole mureta, sinule me kulu ei tee, meil on omal leiwakotid kaasas.“
„Kelle hobune see on?“ küsis Jaan; et Kõwerkael hobuse-omanik ei wõinud olla, seda teadis ta kindlasti, aga niisama wõõrastaw oli ta meelest ka mõte, et puruwaene Luha Mart korraga hobuse-meheks oleks saanud.
„Kelle muu kui Mardi oma,“ tähendas Juku siisgi ruttu. „Sa paned wist imeks, et ta korraga nii jõukaks saanud? Kas näed nüüd, kuda keegi teise taskusse ei suuda näha?… Aga lähme ja paneme
