— 6 —
jätta ei tahtnud ma mingi hinna eest. Ma hakkasin mõtlema ja sonima, kuda abi saaks. Kolm päewa pidasin ma ööd ja päewad aru, siis oli plaan käes, abinõuu leitud. Lugeja peab nimelt teadma, et ma sugugi loll poiss ei ole. Warsti saab igaüks nägema, et mu plaan kawal ja mõjuw oli. — —
Järgmisel pühapäewal läksin ma wanapiigale teist korda külaliseks. Ta tegi suured silmad, mina aga tegin, nagu ei paneks ma seda tähelegi. Palusin wabandada, et ma teda waatama tulnud, ütlesin, et mul tema koerad ja kassid wäga armsaks saanud ja et ma, kui lubataks, nende seas paar tundi hea meelega lõbu otsiks. Kosja-kraamist ei lausunud ma enam sõnagi. Rosakene oli kaunis mahe ja lahke, sest tal näitas, koertest ja kassidest hoolimata, kodu igaw olewat ja ma olin lõbus seltsiline.
Jutu seas tähendasin ma, et mul kodus ilus wäikene siidipuudli seltsi koerakene olewat, mida ma hea meelega temale soowiks kinkida. Ma ei olla aga koerakest selle pärast kaasa toonud, et ma ei teadwat, kas kingitust wastu tahetawat wõtta; preilil olla juba sarnasid loomi küllalt.
„Oh, isand Piht,“ hüüdis neiu Rosa elawalt, „minul ei saa neist ka siisgi küllalt, kui mul kaks korda nii palju oleks, kui neid juba on.“
„Soo,“ kostsin mina, „see rõõmustab mind wäga. Ma olen õnnelik, et teie mu kingituse wastu tahate wõtta. See olgu meie edespidise sõpruse märgiks. Kui te’ soowite, siis saadame teie sulase kohe kutsika järele. Ma annan talle sedeli adressiga ligi ja kirjutan, et mu õpipoisid „Bella“ temale kätte annawad.“
Piigakene oli selle nõuuga täitsa rahul. Sulane, nimega Mats, seesama, keda ma köögis minewal korral näinud magawat, saadeti kohe minu koju kutsika järele.
Nüüd oli aeg kätte jõudnud, kus ma oma plaani wõisin proowima hakkata. Ma wilistasin akna juures kaunis tugewaste. Seda tegin ma neiu teada koerte kohta, mul enesel oli aga teine otstarbe teatawal. Paari minuti pärast sündis midagi, mis mulle eneselegi lõpmata kentsakas ette tuli…
