— 69 —
„Siis ei raputanud sa mulle mitte kihwti kohwitassi?“ algas Marta läikiwail silmil. „Sa ei tahtnud mind mine ära kihwtitada?“
„Ei sind ega mind!“ wastas köstripapa. „Minu patune kõne, mida ma siin laua ääres iseenesele pidasin, on sind eksitanud. Jah, ema, nüüd näen ma, et sa mind armastad. Anna mulle andeks minu kangekaelust, minu südame kõwadust!“
„Anna ka mulle andeks minu rumalust!“ hüüdis Marta wahele, „anna mulle andeks minu jumalakartmata umbusaldust!“
Ja nad hoidsiwad teineteist kaenlas lõpmata õnnetundmuses.
Õpetajale oli asi selgeks saanud. „Aamen, aamen,“ ütles ta õnnistades, „Issand hoidku ja õnnistagu teid! Hoidku ta teid kurja eest! Hoidku ta teid — wõidulooside eest! — Jah,— armsad sõbrad!“ kõneles ta edasi ja hakkas mõlemate kätest kinni, „wõiduloosid oliwad teie tüli põhjus! Mamon peletas teie silmi, pani tarretama teie südamed. Mamon ei ole teile õnneks, waid õnnetuseks. Tänage taewa isa, et ta teile lepitust ja rahu saatis — kohwi läbi. Imelikud on Jumala teed! Mida mingi wägi ei oleks teha wõinud, seda tegi see suhkur ja see tass siin! Aga kõik ei ole weelgi lõpetatud. Teie peidate ikka weel madu oma rinnas. Ta saadab teid siisgi weel hukatusesse, kui teie teda enestest ära ei heida. See madu on teie wõiduloosid. Heidke wõiduloosid enestest ära, kui te’ rahu ja õnne majasse tagasi soowite!“
„Õigus, õpetaja herra!“ õiskasiwad mõlemad, „see on tark sõna! Kadugu meie kurjad wõidupaberid!“
