— 65 —
tööd teha oma walutawa südamega, kui tal sõna „lahutamine“ läbi hinge kajas.
Ja — lahutamine, lahutamine, see oli hirmus sõna, aga meelehaigele köstri-papale hakkas ta aegamööda õige tutwaks saama, ta hakkas peastmist tähendama, peastmist sellest piinast, mida ta praegu kannatas. Aga ka sellele lootusele tuli ots. Köstrile juhtus seaduse-raamat kätte ja seal seisis selgel sõnal:
„Sõimamise, ähwardamise ja wähemate tegewliste puutumiste pärast ei lahutata alamat sugu abielu-paarisi mitte.“
Jah, nõnda seisis seaduses ja köstri-papa pidi tunnistama, et ka teda alamat sugu inimeste sekka tuli arwata, hoolimata sellest, et ta oma ametit ise nii kõrgeks ja oma seisust suureks pidas. Parata ei olnud midagi — lahutamisest ei wõinud juttugi olla.
Wanakene hakkas silmanähtawalt närtsima ja kolletama. Ta meeleterawus, ta hea tuju, ta terwis hakkasiwad kaduma. Õpetaja ja kõik teised raputasiwad pead, kui nad rusutud tumeda olekuga wanameest nägiwad, kes nüüd kõikide imestuseks orilamängus ja laulus wigu hakkas tegema. Köstri-papa ei oodanud praegu midagi muud nii suure igatsusega kui surma, ainult surm oli weel peastmise toojaks.
Ühel pärastlõunel astus ta söögituppa, kus kohwilaud kaetud oli. Tass oli laua peal täis kallatud, suhkur, leib ja wõi seal kõrwal. Mamma oli wist praegu jooma tahtnud hakata, aga kööki wõi mujale astunud, kuhu talitus teda kutsunud.
