— 61 —
esimese sammu — — ja tema, tema tõuukab mu ära enesest, nagu oleksin ma kihwtine! Sa wana tigekops, sa, sa —“
„Ja jah, ütle aga wälja: wana narr, tahtsid sa ütelda!“ hüüdis köster wahele. „See ma olin, nii kaua ma truu ja tõsise armastuse sisse uskusin, — sind uskusin! Aga see on nüüd möödas. Wana olen ma küll, aga mitte enam narr. Tahad sa tark olla, siis jäta mind rahule ja trahteeri oma pannkookidega kirikupoe kawalat kaupmeest, seda kelmi alatuma meelega nokutajat ja käpuli-käijat, kellel enam wõlgasi on kui karwu peas ja kellele sa meie Liisikest heameelega tahaksid ohwerdada, sa halp naene, minu maja häbi!“
„Mis?“ hüüdis Marta ja wihapuna lõkendas tal näo peal. „Mina olla halp naene, sinu maja häbi. Oh sa kuri kangekaelne wanamees! Aga hea küll! Et sa nii leppimata ja jumalakartmata oled, siis tahan ma sulle ka päris wihapurikaks olla, kuni sa aru hakkad saama ja meelt parandama. Nüüd pead sa ka teada saama, et isand Tatar neil päewil minult Liisi kätte palus ja et mina seda temale lubasin.“
„Mis?“ karjus köster, „ilma et sa minu ja tüdruku enese käest küsisid?“
„Mispärast sinu käest?“ kostis Marta mõrudalt. „Kas ma juba ette ära ei teadnud, missuguse wastuse sina annaksid? Ja rumala plika käest — mispärast? Ta ei mõista õnne wastu wõtta; aga külap asi heaks läheb, kui ma toreda mõisa ostan, kullakottisi raputan ja isand Tatra landraadiks tõstan. Wõit minule peab saama!“
