— 4 —
Pool tosinat suuremaid ja wäikemaid kutsikaid jooksis mulle kilgates wastu, niisama palju kassa hakkasiwad mind saba wääneldes ja silmi pilgutades ümber piirama. Akna ääres istus wäikene musta peaga naesterahwas, umbes 35 aastat wana, tõsise aga õiglase näoga. Ma olin küll ilmas ilusamaid naesterahwaid näinud, aga see jäi mulle kohe nii armsaks, mu süda lõi kohe lõkkele, sest maja ja raha, mis tal oli, tegiwad ta minu meelest ingli-ilusaks. Ma hakkasin „niksusi“ tegema. Koertele, kes mulle kurjaste säärte kallale tükkisiwad, sähwasin ma korra pahemale, korra paremale poole, aga nii osawaste, et naesterahwas ka seda minu „niksudeks“ pidas — rättsepal on tuttawal wiisil wiledad liikmed.
Siis ütlesin ma piigale oma nime, wõtsin lahke soowi peale istet ja algasin ladusaste igapäewast juttu, sest lobisemise peale olen ma meister. Et neiule iseäralist rõõmu teha ja tema silmas armu leida, kaapasin ma põrandalt neli kassi ja kolm kutsikat sülle, ja hakkasin neid ellaste paitama, nagu oleksiwad nad mulle kes teab kui armsad. Ühel kutsika-perglil oliwad nii terawad hambad ja kassidest kriimustas mind üks nii walusaste, et ma seda neile saatanatele mingi hinna eest kätte maksmata ei wõinud jätta. Kiisu saba juhtus mulle pihku; salaja näpistasin ma seda õige näpistamise moodi. Oi, palasilk! tõstis ta renu nüüd nutuhealt!
„Kuulge, kuulge, teie teete ju minu Wankale häda!“ ahastas neiu Rosa, nagu ta nimi oli.
„Ei sugugi,“ wastasin ma kohkudes, „ta nutab wist rõõmu pärast, et nii tubli mehe süles wõib istuda.“
Ääri-weeri mööda hakkasin ma siis oma eesmärgi poole tüürima. Ma jutustasin talle oma eluloo ära, kõnelesin, et ma auus ja tubli mees ning osaw meister olewat. Lõppeks andsin siis teada, mis nõuuga ma täna siia tulnud.
„Teie olete siis ameti polest rättsepp?“ tähendas piigakene nina kärtsutades, kuna ta mind nagu põlastawa pilguga ülewalt alla silmitses.
„Rättsepp olen ja rättsepaks jään,“ oli minu waimus-
