— 43 —
nud, kui nad kohe minema oleks pannud. Noh, aga Joosepil oli juba uus plaan ette walmistatud, kuda ta Mulkidest siisgi enne arwas lahti saawat, kui peremees üles tõuusis ja kõik pettus ilmsiks tuli. Joosep jooksis naabri peresse Kärje-Juhani järele, kellega ta warsti tagasi tuli.
„Joosep, Joosep ae!“ hüüdis korraga Ennu heal, „magad sa ka siin lauda lakas?“
Joosep kostis alt: „Ei, ma magan aidas!“
„Kuule, ole wa hea mees, aja meid enne päewa tõuusu üles ja pane ka meie hobune siis ette; ma annan hea jootraha.“
„Hea küll!“ kostis Joosep.
Siis läks ta Juhaniga aita. Umbes tunni aja pärast, mill Mulkide wali norskamine lauda lakast kuulutas, et nad magasiwad, puges Joosep aidast wälja ja pani ruttu ja tasahiljukesti külaliste hobuse ette. Siis astus ta jälle aita tagasi. Weel pool tundi läks mööda. Nüid ilmusiwad mõlemad mehed. Joosep ja Juhan. Mõlemad oliwad kentsakas tondi-ülikonnas, walged linad ümber, näo ees mustad riidelapid silma nina ja suu-haukudega, ning peas õlgedest keerutatud sarwed. Lauda lakka peasis kahest kohast: wäljast luugist ja lauda seest läbi laehaugu. Joosep ja Juhan pugesiwad wiimasest kohast tasakeste lakka, kus Wiljandi wennaksed waljuste norskasiwad. Juhanil oli plekist karp käes, nulle sees tulised sööd õhkusiwad. Need pandi hammaste wahele. Siis tõmmas Joosep Ennu ja Juhan Jaaku jalast. Mehed liigutasiwad. Joosep wõttis reha lauda katuse serwalt ja kraapis sellega Mulkide päid. Mõlemad lõiwad silmad lahti.
Teadmata on, kas Enn ja Jaak tonta ülepea uskusiwad ja
