— 41 —
täieste üle maksa läks. „Ma ütlen sulle, sinu tütred ei kõlba kõige närusamate santidelegi, ammu siis meile, kes me’ terwel Wiljandi maal kõige rikkamad ja toredamad poisid oleme. Sa tahtsid meid oma tütardega petta nagu koolipoissa: wõta näpust — sinu ees seisawad targad mehed!“
Lipuwere wanamehe rusikad tõusiwad. „Teie jooksikud, teie wõllanäod, teie julgete minu lapsi nõnda teutada! No ma tahan teile kelmidele näidata!“
Et wanamees purjus oli, siis ei tunnud ta omas äkilises wihas enam mingit piiri. Ta kippus Ennule wägise krae kallale. See aga tõuukas wanamehe kerge waewaga eemale.
„Onu, sa oled purjus,“ ütles ta pilgates „ega sa muidu nii wäga oma puruwigaste tütarde eest seisaks.“
„Minu tütred puru-wigased,“ karjus onu. „See on uus nurjatu laimdus! Wälja minu majast, kelmid! Ärge mulle enam oma nägusid näidake!“
„Üks loll ja kurt, teine jalutu ja pime!“ kriiskas Jaak wahele.
„Loll ja kurt? Jalutu ja pime! Tooge wemblaid, tooge piitsu! Ma tahan teile näidata, kuda auus mees oma laste laimamist tasub. Ma ütlen wiimast korda: wälja minu majast. Kui te’ päewatõuusu ajal minu krundi piiridest kadunud ei ole, siis lasen ma teid siduda ja puuri pista! Wälja!“
„Juba me’ lähme ja täname Jumalad, et santide hulgast peaseme,“ karjus Jaak ja tiris wihase Ennu uksest wälja.
