— 39 —
saanud, misüle Joosep ainult rõõmustada wõis, sest eks mehed seda ennemini minema pane, kui mõrsjate lollus südamewalu suurendab. See Joosepi lootus ei läinud aga mitte täide, et mehed juba enne isa kojutulekut ära sõidaksiwad. Wiimane tuli ka wiimaks kesköö ajal koju. Neiud oliwad juba magama läinud. Wiljandi külalistele oli Joosep lauda lakka aseme teinud. Kui peremees tuppa astus, läks Joosep kohe minema.
Lipuwere peremehe imestus oli suur, kui ta Wiljandi sugulasi nii ootamata kombel kodus eest leidis, tema wõõrastus aga weel suurem, kui ta meeste pahaseid ja mossis nägusi nägi.
„Armsad pojad, mis teil ometi wiga on?“ hüüdis wanamees weidi pehme keelega, sest ta oli möldril kaunis ohtraste klaasi tõstnud. „Ega te’ ometi kusgil peksta ole saanud, et nii mõrudalt wahite?“
„Peksta mine, aga petta oleme saanud,“ urises Enn. Hoopis wastameelselt andis ta onule kätt.
„Kes teid siis pettis?“
„Külap onu seda ise kõige paremine teab.“
„Mina? Kust mina seda pean teadma?“ imestas Lipuwere wana.
„Soo?“ ütles Enn pahase pilkamisega, „kas sa oma tütrid ei tunne?“
„Miks ma neid ei tunne,“ lällitas wanamees, „kas pole prisked ja wiisakad piigad wõi mis?“
„Wäga prisked ja wiisakad!“ wõrdas Jaak mõrudalt.
