— 24 —
õppida, waid magusad healed mu südames annawad mulle tõsise teadmise, et teie, ainult teie mu suurem õnn maailmas olete. Ma ei wõi teisiti, ma pean teile tunnistama, et imewäed mind teie poole weawad, minu tundmata neiu! Tohiksin ma nõuuda, kui teie mind näete ja tundma õpite, et te’ siis minu tundmuste wastu mitte liig osawõtmataks ei jää? Tohiksin ma seda loota, ehk see lootus küll liig julge on, sest meie näeme teineteist täna esimest korda ja pealegi katetud nägudega…“
Maria süda tahtis walu ja armukadeduse pärast lõhkeda, pisarad kippusiwad tal wägise silma.
„Wõi see on minu mees, kes mulle igapäew armastust ja truudust tõendada julgeb,“ kaebas ta omas südames. Aga ta oskas enese üle walitseda. Ta tahtis otsani ära näha, kui kaugele Linde asja ajaks. Ta neelas pisarad ära ja ütles nii armsa healega ja nii neiuliku kohmetusega, kui see tal wõimalik oli:
„Ma ei wõi salata, ma ei taha ka nüüd enam salata, et teie heal, teie olek, teie jutt minu kohta imelikul wiisil on mõjunud. Ma — ma — oh, mu mõtted on nii segased — andke mulle andeks!“
„Minu naene, minu naene, kelle truuduse eest ma oma pea oleksin andnud — see nurjatu madu on minu naene,“ ohkas Linde. Aga ka tema tahtis asja lõppu näha ja hoidis selle pärast oma rahu alal. Ta tõmbas Maria tormiselt kaenlasse.
„Kas ma tohiksin paluda, minu armas, minu kallis neiu, et teie esite katte natukeseks ajaks näo eest ära wõtaksite ja teiseks mulle oma nime nimetaksite. Ma palun wäga!“
„Ei, herra, seda ärge nõudke mitte, et ma oma nägu näitan,“ kostis emand Linde ruttu. „Ärge küsige, miks ma seda ei tee, waid usaldage mind ja uskuge, et põhjused selleks tarwilised ja ühtlasi auusad on. Meie oleme mõlemad katetud nägudega teineteisele sala sunnil lähenenud, katsume weel kaue-
