— 22 —
Linde edasi, last ei wõinud ta üksina koju jätta, selleks on ta liig ettewaatlik mees. Siisgi — miks tuli ta siia? Oo, ma tean! Ta arwas wist kindlaste, et ma tõeste „tädi“ juurde läksin ning tuli nüüd siia paariks tunniks neiudega lipitsema. Oota, seda tahan ma sulle kätte maksta! Mind ta ei tunne, nagu ma näen, ja ma oskan oma healt muuta.“
„Miks sa nii mõttesse jäid, ilus Mustlase neiu?“ küsis Maria naaber. „Joo parem! Sinu terwiseks!“
Emand Linde sirutas käe weiniklaasi järele wälja. Ta kandis musta sammetist kamsoli, millel käiseid ei olnud. Pool kogemata langes Linde pilk walge ümarguse katteta käewarre peale. Ka temal jäi järsku sõna suhu kinni. Paari päewa eest oli tema abikaas triikrauaga oma käewart weidi põletanud. Linde oli wäikest punast haawa näinud, teadis selgeste, et see pahema käe warrel, wäljaspool küllel oli, — teadis selgeste, kuda haawakene wälja nägi. Ja nüüd — sellel Mustlase tüdrukul seal just niisugune plekk käeware peal…
„Ahaa! Ma tunnen sind!“ mõtles Linde. „Oota, ma tahan sind proowida, kui ilusaste sa wõõraste meestega oskad lipitseda ja kui kange sinu truudus minu wastu on. Sa ei tunne mind, seda ma märkan, sa ei wõigi ka aimatagi, et ma siin olen; ma pidin ju koju lapse juurde jääma. Ka oskan ma wäga hästi oma healt muuta ning wõõra murdega kõnelda.“
Saalis algas jälle uus tants ja pidulised tormasiwad joogi-toast wälja. Emand Linde tantsis esite oma siiamaalise kaaslasega, isand Linde oma naesterahwaga. Wiimasel läks aga warsti korda, oma abikaasat tantsule kutsuda. Ja sest saadik ei lahkunud terwel õhtul kumb kumbast. Mõlemate kindel arwamine oli, et teine teda mitte ei tunne, waid tema aga teist üksi. Ja mõlemate kange püüdmine oli, teise truudust proowi peale panna. Üks püüdis mahedam ja libedam olla kui teine, ehk küll iga õrn meelituse-sõna niihästi ühele kui teisele nagu teraw nuga südamesse torkas.
„Missugune õnn, sinuga tantsida, ilus laps,“ sosistas
