— 19 —
kord, kuhu sa lähed? Näituseks täna: kuhu tahad sa täna minna?“
„Sõbra Kikase juurde.“
Nad waatasiwad uuriwalt teineteise otsa ja mõlemad lõiwad silmad selle peale maha; wahest saiwad nad üheteise mõtetest ja plaanidest aru. Miks ka mitte. Isand Linde oli eila õhtul tähele pannud, et Maria iseäralise isuga ajalehest seda kuulutust oli lugenud, milles teada anti, et „Wanemuises“ laupäewal, see on täna, wiimane näokatte-pidu ära peetawat. Ja emand Linde oli kuulda saanud, et Martin õpipoisi poest maske-riiete üürija juures oli käia lasknud. No noh — üks tahtis teist petta. Nad oleks wahest koos pidule minna wõinud ja ka käinud, aga, nagu emand Linde tähendas, oli tüdruk täna ära läinud ja laps ei wõinud üksina koju jääda, kuna ka teist ustawat koduhoidjat saadawal ei olnud. Et aga tänane maske-pidu wiimane sellel talwel pidi olema, siis oli mõlemate lust lõpmata suur, teda kaasa pidada. Oliwad ju mõlemad noored elurõõmsad inimesed.
Ärgu selle pärast keegi arwaku, et kaupmees Linde oma abikaasat ning see teda tarwilisel mõõdul ei armastanud, kui üks teist koju lapse juurde üksina tahtis jätta. Ei poolegi; nad armastasiwad teineteist nii palawalt kui abielu inimesed, kes alles neli aastat paaris olnud, weel armastada wõiwad. Ja osalt oli ka see armastus täna põhjuseks, miks üks üht teine teist pidule ei tahtnud lasta minna ja just ise minna tahtis. Mõlemad mõtlesiwad: läheb tema — Jumal teab, keda ta näeb ja kellega ta tantsib; oma eest ei karda ma aga midagi, sest mind ei suuda keegi wõrgutada.
„Täna ei heida ma mitte sinu walju käsu alla!“ hüüdis emand Linde kindlaste; „ma lähen wälja ja sellega on jutt otsas.“
„Wait! Sa ei lähe mitte,“ hüüdis mees wastu ja wiha puna tõusis talle näosse. „Sa tead, et ma wasturääkimist ei salli.“
„Ma ei ole mille sinu pärisori, et ma ikka ja alati sinu
