pärast. Magades tuli himu, unenägudest tuli meeletu himu ja nõnda kippusin Olovernese palge ette. Ütlesin talle, et teie, et kogu Iisrael ootab teda kui tõotatud kuningat, et mägedel tahetakse teda vastu võtta laulu ja mänguga ja üles viia Jeruusalemmast saadik, kus peavad kõigi põlved painduma tema ees — nõnda ütlesin talle.
OSIAS. Olovernes üles Jeruusalemma!
RABI. Olovernes tõotatud kuningas!
JUUDIT. Jah, ütlesin, et tema ees pühakoja uksed avatakse ja et tema istub Taaveti aujärjele ning et tema trooni ei pea kõigutatama. Aga ka nõnda rääkides ei mõelnud ma Iisraeli peale, ainult ise olin endal meeles: tahtsin kui kuningaemand Olovernese kõrvale istuda, tahtsin Iisraeli üle käskida ühes Olovernesega, tahtsin kuningapoegi ja -tütreid ilmale kanda… Jah, seda himustasin, kui Olovernes minu juures lamas ja kui tema pea puhkas mu põlvil. Joobusin tema puutumisest, sain uimaseks tema lähedusest, meeletuks suurest himust, nii et mu tahtmistel polnud piiri. Aga tema ei tahtnud, ei, tema ei tahtnud mitte, talle tegid nalja mu sõnad ja Iisraeli pani ta naeruks.
RABI. Inimene mõtleb, jumal juhib. Sa läksid patuhimuga, aga Jehoova pööras ta Iisraeli õnnistuseks.
JUUDIT. Iisraeli õnnistus sai minu neitsilikkuse nutulauluks.
(Inimesed tulevad väravast sisse, käes leivad, puuviljakorvid, veekruusid jne. Rõõm, hõisked, laul, kandlehelin, vilemäng. Kostavad hüüded: Elagu Juudit! Juudit elagu!)
OSIAS. Kas kuuled, Juudit, kõik kordavad sinu nime.
JUUDIT. Aga mina kordan Olovernese nime. Näe, praegu ulatavad esimesed päiksekiired tema näole, puutuvad otsaesist, juukseid, huuli. Te ei tea, kui rahulikult ta magas, ükski teist ei tea! Nagu laps, kes pannud pea ema põlvile,
