JUUDIT (lööb silmad maha, hingeldab, vaikib).
OLOVERNES. Sa vaikid, ei vasta, ei taha, et tulen… Tulen siiski, tulen nagu lihtne surelik. (istub lambanahale.)
JUUDIT (vaikib endiselt).
OLOVERNES. Kuidas pean su vaikimist mõistma?
JUUDIT (vaikib ikka).
OLOVERNES. Miks sa vaikid?
JUUDIT. Sa küsid, nagu oleks see halb, et vaikin.
OLOVERNES. Mõnikord on vaikimine hea.
JUUDIT. Sina oled minu läheduses, Olovernes, sellepärast vaikin. Tänan jumalat, et ta mu sinu lähedusse juhatas.
OLOVERNES. Sellepärast annan sinu kurjale tundmata jumalale kõik ta patud andeks.
JUUDIT. Sul on kuri keel, Olovernes.
OLOVERNES. See on sinu süü, Juudit. Kahtlemata. Räägiksin ma mõne teisega, siis oleksid mul teised sõnad.
JUUDIT. Valib siis Olovernes sõnad inimeste järele?
OLOVERNES. Nad tulevad valimata, iseenesest, sest iga liigutus, iga hääl, iga pilk sünnitab oma sõna.
JUUDIT. Siis peavad minu hääles ja silmis olema kurjad sõnad.
OLOVERNES. Juudit, sa hukutad rumalustele, see on kõik.
JUUDIT. Kena on, kui targad rumalusi teevad.
OLOVERNES. Sa oled naine, sa armastad inimeses last.
JUUDIT. Ja mida suurem laps, seda suurem armastus.
OLOVERNES. Tahaksin sinu laps olla, Juudit.
JUUDIT. Kui vana sa oled, Olovernes?
OLOVERNES. Aastate poolest sinu isa, Juudit.
JUUDIT. Kuidas tahaksid siis minu lapseks saada?
