naise pärast nõudis ta, mina tema tapaksin, ja naise pärast põeb ta oma telgis nukrust.
JUUDIT. Nimetu armastab nukrust.
OLOVERNES. Nimetu armastab naist ja nõnda peab ta kõike armastama, mida naine kaasa toob. Kaks kibedat vitsa on ilmas: naine ja jumal. Meie ainukeseks lohutuseks nende vastu on teadmine — ilma nendeta ei saa läbi. Kumb halastamatum ja alatum on, kas naised või jumalad, seda ei tea, aga mina ei usaldaks ei ühte ega teist, kui ma neid kardaksin.
PAGOAS (naljaka tõsidusega) Naise kartus on tarkuse hakatus. Elagu naised! (Tõstab karika.)
HÄÄLED. Elagu! Elagu! Naised elagu! (Juuakse.)
OLOVERNES. Kardan, et naised kunagi ilma jumalateta läbi ei saa, sellepärast tõstan karika jumalate terviseks. Tundmata jumala terviseks tühendan oma karika. (Teeb seda.)
HÄÄLED. Elagu tundmata jumal! Elagu! (Juuakse.)
JUUDIT. Olovernes, sa paned naisi halvaks, nagu oleksid nad tühine mängukann.
OLOVERNES. Seda mitte, Juudit. Naine on helisev kannel, aga vähe on neid, kes teda hästi helistavad.
PAGOAS. Usu, Olovernes, naine on kandlemängija, mees kannel, mis tujukas tuules hundab.
OLOVERNES. Vast ka nii, Pagoas. Mõtlen nimelt meie nukra sõbra peale, kelle ase pidulaual tühi.
PAGOAS. Mina mõtlen ka teiste peale, mõtlen iseendagi peale.
OLOVERNES. Ehk mõtled sa ka Nebukadnetsari peale, kelle naiste arvu keegi ei tea?
PAGOAS. Olovernes armastab rohkem küsida, kui tema sulane vastata võib.
