Kuulge nüüd, maade vürstid ja rahvaste vanemad! Ma lasksin teid kutsuda, et teatada: Nebukadnetsar on teel siia, ta on oma pealinna väravaist välja sõitnud suure sõjaväega. Sellepärast läkitage käskjalad oma maade rajadesse, laske saaki koguda ja kõiksugu moona ning kingitusi meelelahutuseks, et ta teid ei hävitaks maa pealt hoopis ära ühes teie naiste ja laste, pudu- ja sarvloomadega. Andke käsud, et kõik ruttu toimetataks; tõtake, sest Nebukadnetsari jalg on kärmas. Olen rääkinud, minge!
(Rahvaste vanemad lahkuvad välisuksest.)
(Olovernes annab märku ja siis lahkuvad ka sõdurid ja auvahid, jääb ainult Pagoas.)
PAGOAS. Olovernes, jälle kord saatsid kiusatusse minu ja teised, kes sind armastavad.
OLOVERNES. Kuidas nii?
PAGOAS. Sa mängisid oma eluga kardetavat mängu.
OLOVERNES (naeratades) Õnnelikku mängu, nagu nägid. Eluga mängimine on ainuke mäng, mis mind veel mõnikord köidab.
PAGOAS. Niisugused korril oled minule ja ka teistele ainult suur mõistatus — kusagilt teisest ilmast oleksid nagu pärit.
OLOVERNES. Mitte pärit, vaid ma ihkan teist ilma. Iseendalegi olen noil korril mõistatus. See noormees meeldib mulle seletamatult. Tema oleks, nagu olin mina niisama noorelt, ja mul tõusis suur igatsus nende aegade järele. Kuidas ta oma eluga mängib, nagu ei paneks ta teda mikski! Ta kiskus minugi kaasa; tahtsin katsuda, kas ka mina veel sedasama võin, ja nägid — ma võisin, nagu oleksin alles tema vanune.
PAGOAS. Raske on jääda pealtvaatajaks niisuguses elumängus.
OLOVERNES. Raske on juba kaasagi mängida, sest mäng ei huvita enam nõnda nagu varemini; see on selles mängus kõige
