Mine sisu juurde

Lehekülg:Juudit Tammsaare 1921.djvu/33

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
34
A. H. Tammsaare

oli see. Unistasin ja igatsesin arutult ja unustasin, et tema mu kõrval lamab. Mu süda kisendas sosistatud armusõnade järele ja mu ihuliikmed himustasid mehe puutumist. Ja kui seda asjata ootasin, hakkasid mu huuled liikuma, suu rääkima, teadmata mida. Temagi kuulis mu rääkimist ja küsis: kellega sa räägid? Jumalaga, vastasin ma. Aga tol korral ei rääkinud ma jumalaga, vaid oma igatsuste ja himudega, nendega ajasin lausa ilmsi juttu, kui telgis oma mehe kõrval lamasin ja kõike needsin, mis minust õnnelikum. Oleksin käe oma elu külge pistnud, sest julgust oli mul; tundsin, et oli, aga ei raatsinud: nii väga ihkasin elu ja himude rõõmu.

SUSANNA. Emand räägib, nagu oleksid tal mehe sõnad.

JUUDIT. Ihkasin ja lootsin, heitsin südame alanduses Jehoova ette, rääkisin ööd läbi vana Siimeoniga ja söötsin ning jootsin nälgijaid, nagu võiksid nemad juhatada, kus on mu igatsuste rahustaja, mu himude kodu. Aga rahu ei leidnud ma ja kodus polnud ma iseendagi kojas.

SUSANNA. Emand, kus oleks parem kui sinu kojas. Siit minnes himustan siia tagasi.

JUUDIT. Aga küllalt neist vanust asjust, — me raiskame kallist aega. Peab kohe kõik valmis panema, sest veel täna jätame selle koja maha.

SUSANNA. Juba täna!

JUUDIT. Jah, täna. Kui ilm hakkab pimedaks minema, ootab Osias meid kaevude väraval, et meid sealt välja lasta. Pane leiba valmis kaasavõtmiseks mõne päeva tarvis ja vett lähkrisse. Too ka siia mulle vett; tahan oma ihu loputada, enne kui lähen Assuri leeri, sest sinna lähen, nagu ilmuksin Jehoova palge ette.

SUSANNA. Linnas on nii palju januseid ja emand mõtleb pesemisega vett raisata.