eest kõrvale, nagu ei mõistaks sa mind. Minu sõnad võivad eksida, aga minu tundmused ja tahtmine ei eksi mitte. Ma räägin inimesest, räägin iseendast, aga tõepoolest peaksin rääkima vististi ainult sinust, Juudit, sest mu mõtted käivad ainult sinu järele ja minu himud saadavad sinu jalaastumisi. Tule minu kotta, tule ja käsuta minu kodakondseid siis tahan mina rõõmuga käskida Petuulia üle.
JUUDIT. Täna ei tule ma mitte, täna mitte.
OSIAS. Millal siis? Tunahomme võime juba kõik hukkuda, sellepärast loen silmapilke.
JUUDIT. Ka homme mitte.
OSIAS. Miks?
JUUDIT. Homme olen Assuri leeris.
OSIAS. Siis ikkagi tahad sa minna, minu sõnu ei pane sa mikski!
JUUDIT. Ma pean minema.
OSIAS. Siis tulen mina ühes sinuga, sinu saatus olgu ka minu saatus.
JUUDIT. Osias, sa oled tõepoolest arust ära!
OSIAS. Olgugi nõnda, ma tulen siiski, hiilin salaja sulle järele, nagu oleksin viimane hulgus Petuulias.
JUUDIT. Osias, ma palun, ära tee iseend, mind, Petuuliat, kogu Iisraeli õnnetuks, sest mis noor naine vaenlase leeris võib, seda ei või ometi mees,
OSIAS. Ha! Sa mõtled oma nooruse peale, sa mõtled oma ilu peale, seda mõtled sa ja selleks tahad sa Olovernese palge ette ilmuda. Sa räägid Petuuliast ja Iisraelist, aga sinu mõtted keerlevad sinu enda ümber, sinu himud piiravad Olovernest. Tema nimi on sinu meeli puutunud, tema nimekõla sinu himusid vangistanud, sa mõtled tema peale, nagu
