NAINE. Turu lähedal.
OSIAS. Miks ei tõtanud sa turule, — sinna jäi vanem Karmis korrapidajate sõduritega.
NAINE. Esteks jooksin sinna, hakkasin ta põlvede ümbert kinni, palusin, nutsin, aga tema vastas: pole tema asi, tema valvab ainult turgu… Meeletult jooksin oma kotta tagasi, kus tapjad alles vett ja leiba otsisid. Mind nähes võtsid mu kinni ja naersid mu ära… mehe surnukeha juures, tema veres naersid mu ära… (Nuuksub ägedamalt.)
OSIAS. Kabris, mine ja rutta, võta müürilt mehi ja katsu pööraseid tabada. On naisel õigus, siis olgu surm kuritöö lunastuseks.
KABRIS (naisele) Tule, lähme!
NAINE. Mu mees lamab alles koristamata põrandal.
OSIAS. Küll Kabris muretseb kõige eest.
NAINE. Olen naerdud naine… eluajaks naerdud.
Kabris. Ruttame, iga silmapilk on kallis.
(Kabris ja naine ära.)
JUUDIT. Rahvas unustab Jehoova seadmised.
OSIAS. Rahvas on koer, kes ainult söötja künnisel valvab.
JUUDIT. Sul peab rahvast halb arvamine olema, et teda võrdled koeraga.
OSIAS. Keegi pole meeletum kui hulk ja kellegi ees ei pea rohkem roomama kui hulga ees, kui sa tema üle tahad käskida. Mul on mõnikord tundmus, nagu oleksin tänapäev kõige naeruväärsem inimene Petuulias.
JUUDIT. Sa oled Petuulia peavanem, Osias.
OSIAS. Nõnda on mu kohuste nimetus ja neid täites olen kõik unustanud, mis noores eas aususest ja mehisusest õppisin. Nüüd tean, et käskija voorused on silmakirjalisus, salalik
