SIIMEON. Meie kõik tahame võimatut, kõik, ka mina, sellepärast ei leia teda. Tahtsin, et ta mu poisi päästaks, aga tema mõtles teisiti.
JUUDIT (ärevalt) Mis on poisiga? Kus on ta?
SIIMEON. Need, kes su koja rüüstasid ja sind ennast tahtsid kividega surnuks visata, tapsid ta: tema kõlbas neile veel, mina olin vana, mind ei tahtnud nad. (Mõned rahva seast kaovad ruttu, neile järgnevad varsti teised.)
JUUDIT. Armuline taevas! Iisraelis sünnib tänapäev asju rohkem kui inimese mõistusele hea on. Mul hakkab õudne iseenda ja teiste pärast, mul hakkab häbi, et ma pole metsaline, kes jookseb neljal jalal. Isegi metsalisena ei tahaks ma enam inimeste seas elada… Ja ikka veel usud sa jumalat, Siimeon?
SIIMEON. Otsin teda… Olen vana, mis muud peaksin tegema.
JUUDIT. Küll oled sa õnnelik! Sa oled kõige õnnelikum inimene Iisraelis, oled õnnelik, nagu oli Olovernes.
SIIMEON. Ei, Juudit, Olovernes oli õnnelikum; tema suri armastuse pärast.
JUUDIT. Sa oled kõige õnnelikum elavate seas, sinu juures tahaksin minagi elada.
SIIMEON. Tule minuga, tule minu kotta, minu koda on terve. Ühes nurgas on mul peotäis põhku endale, teises magab mu koer, kaks nurka on alles tühjad, vali teine neist omale. Ja kui see on jumala tahtmine, siis tuleb ta keset meie sekka, asub meie keskele, nii et teda tunnen mina, tunned sina, tunneb mu koergi. Nõnda teeb jumal, kui see on tema tahtmine.
JUUDIT. Ah Siimeon, Siimeon! Mis on mulle jumal, kui pole armastust. Ei ole enam kedagi, kes mind armastaks. Kõik,
