SIIMEON. Tervet tõde ei suuda ma anda, selleks oleksin peaksin valetama. Ainult vale oleks ehk annud rahvale terve tõe, aga vististi pole ma veel küllalt vana, et valetada.
JUUDIT. Räägi, Siimeon, räägi kõigi pühade nimel.
SIIMEON. Olgu siis nõnda, Juudit: mina viskan esimese kivi. Nihkuge lähemale, et paremini kuuleksite, missugune lugu on Juuditiga ja tema mehe Manassega. (Rahvas nihkub lähemale, naised kõige ees.)
HÄÄLED (naiste) Jutusta, Siimeon… jutusta… sind usume… sind usuvad kõik… me ootame… tahame tõtt teada… tahame teada…
SIIMEON. Jutustan, aga kas see tõsi on, mis jutustan, seda ei tea ma; arvan ometi, küllap see tõsi on. Mina tean ainult seda, mis Juudit mulle rääkis… See oli paar aastat tagasi… ööse oli see, kui Juudit minu kotta hiilis… väljas vingus tuul ja sadas vihm… siis tuli Juudit. Ta tuli oma südant kergendama, ta tuli oma elu pihtima… oma õnnetusest rääkis ta, sest tema elu on õnnetu elu tänapäevani. Me rääkisime ka varemalt, juba Manasse elu ajal armastas Juudit minuga rääkida, aga kunagi polnud me kõne puutunud Manasset. Aga sel ööl… siis rääkis Juudit oma mehest ja iseendast… mul on see selgesti meeles; väljas oli öö, sadas vihm ja vingus tuul. Peale seda pole mulle Juudit enam kordagi rääkinud Manassest, rääkis ainult sel ööl…
RABI. Mis rääkis ta siis sel ööl oma mehest?
SIIMEON. Ta rääkis, mis ta tänagi rääkis; rääkis, et on oma mehe surmas süüdi, rääkis ja nuttis… nõnda rääkis ta… pidin teda vaigistama kui väetit last. Juba tol korral tahtis ta minna vanemate juurde, et temaga tehtaks käsuseadmist mööda.
