Ralf von Viponti kilpi, puudutage johanniitlase oma, tema istub kõige nõrgemalt sadulas ja on kõige kergem saak.“
Nende heatahtlikkude märkuste saatel liikus võitleja kallakut teed mööda platvormi poole üles ja sõitis kõigi imestuseks otseteed keskmise paviljongi juurde, kus ta oda terava otsaga lõi vastu Brian de Bois-Guilberti kilpi, nii et see kaugele helises. Kõik olid sellest julgusest üllatatud, kõige rohkem aga kardetav rüütel ise, keda surmlikku võitlusse oli kutsutud ja kes hooletult oma telgi ukse juures seisis, niisugust väljakutset mitte kuidagi oodates.
„Kas käisite täna pihil, vend,“ ütles tempelrüütel, „ja kas olite täna hommikul jumalateenistusel, et te oma elu nii julgelt mängule panete?“
„Mina olen surmale paremini ette valmistatud kui sina,“ vastas „pärandusetu“ rüütel, sest nõnda oli ta enda turniiriraamatusse tähendanud.
„Siis asuge võitlusväljal oma kohale,“ ütles Bois-Guilbert, „ja vaadake viimset korda päikest, sest täna öösi magate juba paradiisis.“
„Suur tänu viisakuse eest,“ vastas päranduseta rüütel; „ja tasuks annan teile nõu värske hobu ning värske oda võtta, sest teie vajate mõlemaid, minu ausõna.“
Kui ta need ennastusaldavad sõnad oli rääkinud, sundis ta oma hobuse tagurpidi liikuma ning ratsutas nõnda tagurpidi üle võitlusvälja, kuni ta teises otsas oma paigal vastast oodates peatuma jäi. See ratsutus-kunsttükk tõi talle jällegi rahvahulga kiiduavalduse.
Ehk küll vihane oma vastase nõuande üle, ometi võttis Brian de Bois-Guilbert seda kuulda, sest tema au oli liiga lähedalt puudutatud, kui et ta midagi oleks tegemata jätnud, mis tema võitu vastase üle oleks võinud kindlustada. Ta vahetas oma hobuse puhanud ja proovitud looma vastu, kes julge ja tugev, valis ka uue ja tugeva oda, sest praegune oli eelmistes võitlustes juba kannatanud. Lõpuks pani ta ka oma pisut vigastatud kilbi kõrvale ja võttis kannupoisilt uue. Tema esimene kilp kandis ainult nende ordu üldist tunnust —
97
