Neile avalikkudele hädadele ja muredele lisaks tulid paljud röövlid, kes laenuaadli rõhumiste ja metsaseaduse käsitlemise tõttu meeleheitele aetult suurteks salkadeks kokku heitusid, metsad ning kõrved oma võimuses hoidsid ja maa seadustele kui ka ametivõimudele vastu panid. Mõisnikud ise, igaüks oma kindlustatud lossis, kus nad oma piirkonna üle väikest kuningat mängisid, olid mitte vähem seadusevastaste ja rõhuvate salkade ülemad, kui olid seda avalikud röövlid. Et neid salku ülal pidada ja oma toredust ning küllust elamises võimalikuks teha, laenas aadel juutidelt suured rahasummad kõrgete protsentidega, nii et need liiakasu-võtlikud protsendid vähjana nende omandust närisid ja neil muud abinõu oma seisukorrast pääsmiseks üle ei jäänud, kui aga mõni põhjendamatu vägivalla-tegu oma võlauskujate vastu.
Õnnetus olukorras kannatas inglise rahvas raskesti teda rõhuvate mitmesuguste hädade käes, kuid tal oli põhjust tuleviku pärast veel enam mures olla. Viletsuse suurenduseks lagunes mingisugune hädaohtlik taud maal laiali, mis iseäranis võimu võttis mustuse, valimata toidu ja halbade korterite tõttu alamais klassides ja viis nii mõnegi hauda, kelle saatust elamajäänud kadestasid, sest need olid ju tulevaist hädadest pääsnud.
Keset seda kuhjatud viletsust oli ometi niihästi vaene kui ka rikas, alam kui ka ülem turniirist (tolleaja suurest etendusest) huvitatud, nagu oli seda härjavõitlusest poolnälginud Madridi kodanik, kel polnud ainustki krossi oma perekonnale toidu ostmiseks. Ei kohused ega haigused suutnud vana ega noort sellest etendusest eemale hoida. Relvamäng, (nagu teda nimetati), mis toime pandi Leicesteri krahvkonnas Ashby lagendikul ja millest suursugused võitlejad prints Johanni enda juuresolekul pidid osa võtma, oli köitnud üldise tähelepanu ja määratud hommikul voolas igast seisusest rahvahulk tähendatud võitlusväljale.
Paik oli väga romantiline. Metsaserval, mis penikoorma kaugusele Ashby linnale lähenes, oli suur toreda rohuga
77
