enda palverändaja familiaarsest ja käskivast toonist haavatud. „Juut tahab Rotherwoodist lahkuda,“ ütles ta end küünarnukile ajades ja teda kõrgilt silmitsedes, ilma et oma asemelt oleks lahkunud, „ja reisib jalgsi ühes palverändajaga…“
„Ennemini oleksin võinud unes näha,“ ütles sel silmapilgul sisse astuv Wamba, „et ta mõne suitsutatud singiga minema hiilib.“
„Ometi,“ ütles Gurth ja pani pea uuesti puupakule, mida ta padjana tarvitas, „peavad niihästi juudid kui ka paganad sellega leppima, et nad suurest väravast lahkuvad — meie ei salli mingit vargsi minekut nii varasel tunnil.“
„Selle peale vaatamata,“ vastas palverändaja käskival toonil, „peate teie mulle seda lahkust üles näitama.“
Seda öeldes kummardus ta lamava seakarjuse poole ja sosistas talle midagi saksi keeles kõrva. Gurth kargas kui elektriseeritud üles. Palverändaja tõstis oma sõrme ettevaatuse märgiks ja lisas juurde: „Gurth, ettevaatust, muidu olid sa ikka arukas. Ava taguvärav, ütlen ma, ja varssi saad sa rohkem kuulda.“
Tõttava rutuga kuulas Gurth sõna, kuna Wamba ja juut temale järgnesid, imestades seakarjuse äkilise muutuse üle.
„Minu hobueesel, minu hobueesel!“ ütles juut, kui nad taguväravast välja jõudsid.
„Too talle tema hobueesel,“ ütles palverändaja, „ja, kuule, too mulle teine, et ma juudile võiksin seltsiks olla, kuni me siit ringkonnast välja pääseme. Mina saadan looma mõnega, kes ühes Cedricuga Ashbysse tuleb, kindlasti tagasi. Ja sina…“ teised sõnad sosistas ta Gurthile kõrva.
„Hea meelega, väga hea meelega peab see sündima,“ ütles Gurth ja läks silmapilk oma ülesannet täitma.
„Mina tahaksin teada,“ ütles Wamba, kui seakarjus selja oli pöörnud, „mida teie, palverändajad, pühal maal õpite.“
„Palvetama, narr,“ vastas palverändaja, „oma pattusid kahetsema ja paastumise, valvamise ning vältavate palumistega oma liha suretama.“
69
