kardaks ta muidu nende varastamist puhkuse vältusel. Tema näol oli sügav rahutus, mis piirdus piinleva valuga. Tema käed värisesid kramplikult, nagu heitleks ta luupainajaga. Mõnedele heebreakeelsetele sõnadele järgnesid selgesti hääldatud maa segukeelsed laused: „Aabrami Jumala nimel, andke armu vanale, õnnetule mehele! Olen vaene, mul pole pennigi, ja kuigi teie rauad mu liikmed välja venitaksid, ometi ei võiks ma teile midagi anda!“
Palverändaja ei jäänud juudi nägemuse lõppu ootama, vaid puudutas teda oma kepiga. Vististi langes see puutumine kokku mõne unes nähtud hirmupildiga, sest vanamees kargas üles ja tema hallid juuksed seisid peaaegu püsti peas, kuna ta osa riideid omale ümber keha lõi ja teise osa nagu kulli küüntega kokku kahmis, vahtides tungival pilgul palverändajale oma mustade silmadega otsa, milles avaldus metsik jahmatus ja kehalik hirm.
„Ära karda mind, Isaak,“ ütles palverändaja, „mina tulen kui sõber.“
„Tasugu teile seda Iisraeli Jumal,“ ütles juut suurel kergendusel; „mina nägin unes, kuid isa Aabram olgu kiidetud, et see ainult unenägu oli.“ Siis end kogudes lisas ta oma harilikul toonil juurde: „Ja mis soovite teie nii varasel tunnil vaeselt juudilt?“
„Tulin sulle ütlema,“ lausus palverändaja, „et kui sa silmapilk siit majast ei lahku ja ruttu oma teed ei lähe, siis võib sinu teekond hädaohtlikuks muutuda.“
„Püha isa!“ hüüdis juut, „kel peaks tähtis olema minusugust vaest loomakest hädaohtu viia?“
„Seda otstarvet pead sa küll ise kõige paremini teadma,“ vastas palverändaja, „kuid üks olgu sul teada: kui tempelrüütel eile öösi läbi saali läks, rääkis ta oma türgi orjadega saratseenlaste keeles, mida mina väga hästi mõistan, ja andis neile käsu täna hommikul juudi teeleminekut silmas pidada, teda majast eemal kinni võtta ja ta Filip von Malvoisini või Reginald Front-de-Boeufi lossi viia.“
66