Sissekallaja kehitas pahaselt õlgu. „Ma mõtlesin ta üksikusse vaiksesse kambrisse paigutada,“ ütles ta, „et ta aga heade kristlaste vastu nii seltsimata on, siis saagu ta juut Isaaki kõrval seisva toa. — Anwold,“ ütles ta tõrvikukandjale, „vii palverändaja lõunapoolsesse kongi. — Soovin teile hea ööd, härra palverändaja,“ lisas ta juurde, „ja ainult pisut tänu vähese viisakuse eest.“
„Head ööd ja meie armsa neitsi Maria õnnistus,“ ütles palverändaja rahulikult ning tema juht liikus edasi.
Väikeses eestoas, kuhu tuli mitu ust ja mida valgustas väike raudlamp, peatati neid uuesti, seekord leedi Rowena ümmardaja poolt, kes käskival toonil teatas, tema valitsejanna soovivat palverändajaga rääkida, ning kes peale seda Anwoldilt tulelondi võttis, teda oodata käskides, ja palverändajale märku andis temale järele tulla. Nähtavasti ei arvanud palverändaja kohaseks seda kutset samuti tagasi lükata, nagu ta tegi esimesega, sest ehk küll tema liigutused teatud üllatust avaldasid, ometi kuulas ta vastu rääkimata sõna.
Lühike koridor ja jämedaist tammepalkidest tehtud seitsmeastmeline trepp viisid Rowena eluruumi, mille lihtne suurepärasus vastas majahärra poolt temale avaldatud aule. Seinu katsid eesriided, kus kuld- ja hõbelõngadega kõige selleaegse kunsti ja oskusega olid kujutatud stseenid jahipidamisest ja kullijahist. Voodit ehtisid samasugused rikkalikud vaibad ja teda ümbritsesid purpursed kardinad. Ka toolid olid riidega üle tõmmatud ja üks, mis teistest kõrgem, oli varustatud kunstlikult nikerdatud elevandiluust jalapingiga.
Mitte vähem kui neli kroonlühtrit vahaküünaldega oli ruumi valgustamiseks. Ometi ei peaks meieaegsed iludused Saksi printsessi toreduse üle kadedust tundma. Seinad olid sedavõrt halvasti tehtud ja täis pragusid, et uhked eesriided öötuules lehvisid ja tulede kaitseks varutud varjudest hoolimata puhus tuul vahaküünalde tule ometi viltu, nagu mõne pealiku tõstetud lipu. Suurepärasust oli ju siin ja ka katset
62
