Kuid prioril olid oma eripõhjused, miks ta sellest meelevaldsest parajusest kinni pidas. Loomu poolest polnud ta mitte ainult rahusobitaja, vaid temale oli igasugune tüli ja riid vastik. Kuid see ei olenenud koguni mitte armastusest oma ligimese või iseenda vastu. Praegusel silmapilgul oli tal loomusunniline hirm saksilase ägeda karakteri ees ja ta nägi hädaohtu oma kaaslase hoolimatust ja uhkest iseloomust, millest ta juba nii mõnegi tõenduse saanud; pikema aja jooksul oleks pidanud siin paratamata mõni plahvatus sündima. Sellepärast oli ta lahkesti nõus, et ükski teine rahvus ei suuda tugevate ja kangete saksilastega karikat tõstes võistlust välja kannatada, puudutas paari sõnaga möödaminnes oma püha elukutset ja kordas oma palvet võida lahkuda.
Lahkumiskarikas lasti ringi käia ja sügavalt kummardudes Cedricu ning leedi Rowena ees kadusid võõrad alla saali, kuna majahärrased eriuksest ühes oma teendritega eemaldusid.
„Uskmatu koer,“ ütles tempelrüütel juut Isaakile, kui ta temast rahvamurrus mööda läks, „juhid ka sina oma sammud turniiri poole?“
„Ma arvan nõnda teha,“ vastas Isaak alandlikult kummardudes, „kui teie kõrgeaususel midagi selle vastu pole.“
„Vististi selleks,“ ütles rüütel, „et meie suursuguste sisemust liiakasu-võtmisega pureda ja naisi ning lapsi oma hiilgava kribukrabu ning rämpsuga avatleda — vean kihla, sinu paun on juudi seeklitest pungil.“
„Mitte ainustki seeklit, mitte ainustki hõbepenni, mitte midagi pole mul — aidaku mind Aabrami Jumal!“ ütles juut käsi kokku lüües; „lähen ainult mõne suguvenna abi otsima, et meie laekahoidja[1] poolt mulle peale pandud trahvi võiksin ära maksta — aidaku mind isa Jakob. Mina olen vaene vanamees, isegi minu ülikuub on Tadcasteri Reubenilt laenatud.“
- ↑ Sel ajal seisid juudid mingisuguse laekahoidja valitsuse all, kellele see kohustus peale oli pandud.
60
