sesse surma lähete, kui te reisijaile nõnda teed juhatate, nagu te seda täna tegite minule ja kloostriülemale.“
„Mis?“ hüüdis Cedric, „reisijaid eksiteele juhatada? Sind tuleb läbi piitsutada, sest sina oled sama suur võrukael kui narrgi.“
„Palun, onu,“ vastas narr, „luba, et mu narrus mu võrukaelsust kaitseks. Mina vahetasin ainult parema käe pahemaga ja inimene, kes narri omale nõuandjaks valib, peaks veel rohkem võima vabandada.“
Siin katkestas kõneluse uksehoidja poiss teatega, et keegi võõras olevat väraval, paludes peavarju ja võõrussõprust.
„Laske ta sisse,“ ütles Cedric, „ükskõik kes või mis ta on. Niisugune tormine öö nagu tänane sunnib isegi metsloomi ennemini taltsutatutega seltsima ja oma verivaenlase, inimese, juurest ulualust otsima, kui et nad tahaksid loodusjõudude käes hukka minna. Täitke kõik tema tarvidused, sina, Oswald, vaata järele.“
Ja majaülem lahkus söögisaalist, et majaisanda käsku täita.
Viies peatükk.
Eks ole juudil silmad? eks ole juudil käed, elundid, meeled, kalduvused, kired? Eks ta söö sama toitu ja eks teda haava samad sõjariistad? Eks ta põe samu haigusi ja eks teda ravitseta samade rohtudega? Eks soenda teda sama suvi ja eks too talle külma sama talv nagu kristlaselegi?
Tagasi tulles sosistas Oswald oma isandale kõrva: „See on keegi juut, kes end Yorki Isaakiks nimetab, kas kõlbab teda saali tuua?“
„Lase Gurthi oma kohust täita, Oswald,“ ütles Wamba oma hariliku julgusega; „seakarjus on paras juudi juht.“
„Püha Maria,“ ütles abt risti ette lüües, „uskmatu juut ja meie seltskonda!“
51
