valkjama servana. Rahvahulk, kes oli etteheitvalt kisa tõstnud, vaikis ja vahtis tummalt seda harjunud sõdurite suurt salka ning põrkas tema lähedusest tagasi.
Krahv von Essex, kes neid kogutud jõuna nägi peatuvat, surus kannused oma hobusele sapsu ja kihutas edasi-tagasi oma kaaslasi korraldades niisuguse suure jõu vastu. Ainult Richard, kes oma väljakutsutud hädaohtu armastas, ratsutas pikkamisi tempelrüütlite rinna eest läbi ja hüüdis valjusti: „Mu härrad! Kas nii paljude vaprate rüütlite seas kedagi ei leidu, kes tahaks oma jõudu katsuda Richardiga? Tempelhärrad, teie daamid peavad küll päevitanud nägudega olema, kui nad ühtegi odakildu ei vääri.“
„Tempelvennad,“ ütles suurmeister hulga seast ettepoole ilmudes, „ärge võidelge niisuguste tühiste ja ilmalikkude asjade pärast, ja mitte sinuga, Inglise Richard, ei pea mõni tempelrüütel minu juuresolekul oma oda murdma. Paavst ja Euroopa vürstid peavad meie tüli otsustama ja ütlema, kas on kristlik vürst hästi teinud nõnda talitades nagu sina täna. Kui meile kallale ei tungita, siis ei tungi ka meie kellelegi kallale. Sinu au hoolde usaldame ordu sõjariistad ja majapidamise, mis me maha jätame, ja sinu südametunnistusele paneme häbi ja teotuse, mis ristiusule sinu poolt täna osaks saanud.“
Nende sõnadega ja ilma vastust ootamata andis suurmeister käsu minemiseks. Nende pasunad puhusid mingisugust metsikut idamaa marssi, mis oli neil harilikult pealetungimismärgiks. Oma rea muutsid nad marsirühmaks ja liikusid võimalikult pikkamisi edasi, nagu tahaksid nad näidata, et nad ainult oma suurmeistri tahtmisel lähevad, mitte aga suurema jõu sunnil ja kartusel.
„Neitsi Maria pale hiilguse nimel,“ ütles kuningas Richard, „kahju, et need tempelrüütlid pole nii ustavad, nagu nad on distsiplineeritud ja vaprad.”
Rahvahulk, kes koerana kartlikult ootas, kuni hirmuese temale selja pöörnud, tõstis jällegi häält, niipea kui viimased tempelrüütlid võitlusväljalt lahkunud.
496
